Karpkala (Cyprinus carpios)
Looduses asustab madalaid, seisva või nõrgalt voolava veega, taimestiku- ja põhjaloomastikurikkaid mudase põhjaga veekogusid. Eelistab hästi soojenevat vett, sobivaim veetemperatuur karpkala elutegevuseks on 18...20 kraadi. Karpkala talub hästi madalat hapnikusisaldust vees ja ka riimvett. On paikse eluviisiga, elab üksikuna. Talve veedab veekogu sügavamates osades talveunes.
Karpkala sööb kõike, nii taimset kui loomset toitu. Tiigikarpkaladele võib anda lisaks kunstlikku sööta. Karpkala eelistab oma elupaigana seisva veega veekogusid, kus vees kasvab ohtralt veetaimi. Karpkalale meeldib mudane põhi.
Kes soovib karpkala oma kodutiigis kasvatada, peaks arvestama 2m kuni 2,5m sügavuse tiigiga, et oleks ka talveunes karpkaladel jõekaane all vajalikul hulgal vett. Aktiivsel kasvuperioodil võib veetase olla kuni 1 m.
Tiikide toitevesi peab rahuldama järgmisi nõudeid:
- BHT5 mitte üle 6 mg/l
- hapnikusisaldus vähemalt 3 mg/l, soovitatav 4 kuni 5 mg/l
- pH 7,0 kuni 8,5, erandjuhtumeil lühikest aega 5,5 kuni 10,0
Kuigi karbitiikide vee omadused võivad kõikuda suurtes piirides, peaks vesi:
- olema soe
- olema looduslikult toitainerikas juhul kui ei anta lisasööta
- sisaldama vähemalt 3 mg/l lahustunud hapnikku
- olema neutraalsele lähedase reaktsiooniga: pH vahemikus 6,0 kuni 9,0
- leeliselisus > 1,5 mmol/l
Karpkalad saavad suguküpseks 4 kuni 6 aasta vanusena.
Karpkala on peamine kala meie soojaveelises tiigimajanduses kiire kasvu ja maitsva liha tõttu.
Vikerforell (Oncorhynchus mykiss)
Põhja-Ameerikast pärit tiigikala, keda on introdutseeritud üle kogu maailma. Eestis on vikerforelli püütud asustada ka looduslikesse veekogudesse, kuid need katsed on enamasti ebaõnnestunud. Praegu elab teadaolevalt ainult Pärnu jõe ülemjooksul.
On levinuim liik, mida kunstlikult kasvatatakse sumpades nii mere- kui magevees. Vikerforelli jaoks on optimaalne kasvutemperatuur 15 kuni 18 kraadi, ent ta on keskkonna tingimuste
suhtes küllalt paindlik ja elab tunduvalt laiemas temperatuurivahemikus, 0,5 kuni 23 kraadi
ning letaalne ülempiir on 26 kraadi. Optimaalne vee hapnikusisaldus on 9 kuni 10, tootmiseks kõlblik alampiir 7, letaalne 2 mg/l. Lühiajaliselt talub hapnikuvaegust, kuid on tundlik vee happelisuse suhtes.
Vikerforell toitub kirpvähilistest, väikestest limustest, putukavastsetest. Röövvormid toituvad väikestest kaladest. Kasvandustes toidetakse spetsiaalse kalasöödaga. Energiarikka söödaga intensiivselt söödetud vikerforell on rasvarikas kala. Tema
liha rasvasisaldus on 10 kuni 15% toor kaalust. Hea toitumuse korral võib kasvanduses toodetud forelli keha
olla väga kõrge ja ümar. Keha katavad väikesed pehmed hõbedased soomused. Olenevalt
tõulisest eripärast on forell kirjatud kas väheste hõredate või paljude tihedate tumedate
tähnidega.
Keskmine pikkus 30...60 cm, maksimaalselt kuni 90 cm. Kaalub keskmiselt 3...4 kg, Eesti rekord on 5,6 kg. Vikerforell on väärtusliku lihaga ja kiirekasvuline, selle pärast on ta tähtsaim külmaveelise tiigikalakasvatuse objekt. Forellikasvatus ei eelda sügavat vett, sest forell
liigub ja toitub peamiselt vee pinnakihis. Olenevalt kala suurusest on tiikide vee sügavus
0,5 kuni 1,5 m.
Tuur (A. Baeri Brandt)
Siberi tuura, ohustatud liigina on Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu poolt
punasesse raamatusse kantud liik. Tuura kasvatamisega hakati tegelema 1970.
aastatel Nõukogude Liidus. Samal ajal toodi rahvusvahelise teaduskoostöö
raames esimesed näidised ka Prantsusmaale.
Siberi tuura paljunemistsükkel on tuura liikide hulgas kõige lühem (7 kuni 8 aastat 15 aasta asemel) ning seepärast on seda liiki võimalik kasvatada üksnes magevees. Kasvatatakse paljudes kalakasvatustes Euroopa riikides (Belgias, Itaalias, Saksamaal ). Kasvanduste arvu suurenemise taga on eeskätt soov toota väga hinnatud luksuskaupa kaaviari. Tuura on võimalik kasvatada põhimõtteliselt igas veekogus, kui
lisada lisa sööta ja tagada õige hapnikutarve.
Tuura toidetakse kasvatustes graanulitega, mille koostis sarnaneb forellide puhul kasutatavatega (kalajahu, kalaõli ja taimsed toitained). Täiskasvanuna puuduvad tal isegi hambad. Seetõttu on ta sunnitud toitu veepõhjast välja tuhnima.
Tiikides asustustihedus 1,5-3 kg / m 2 on võimalik kasvatada ilma lisa hapnikuta. Lahustunud hapniku sisaldus
mitte alla 4 milligrammi liitri kohta. Tihedusega 50 ja 80 kg / m 2 on võimalik kasvatada kui lisa hapnikku anda. Siberi tuur talub kõrgemat temperatuuri (25-26 C) tingimusel, kui teda ei toideta ja hapniku tase kõrge. Tuurad eelistavad varju ja tuleks vältida otsest valgust. Veekogu põhjas olev taimestik tuurale ei sobi.
Kalaliha saamiseks kasvatatava tuura keskmine kasvatamisaeg on 3 aastat, selle jooksul saavutavad tuurad 2,5 kg kaalu kolme suve jooksul eesti tingimustes. Siberi tuural puuduvad tavapärased väikesed luud ( terve luustik krõmpsuvalt maitsev välja arvatud kilp, keha ei kata soomused vaid 5 rida luukilpe), mis muudavad selle kala tarbija jaoks eriti atraktiivseks. Tasub gurmaanidel proovida !
Valgeamuur (Ctenopharyngodon idella)
Valgeamuur kuulub luukalade klassi karpkalaliste seltsi, karpkalaliste
sugukonda ja on perekonna valgeamuurid ainus liik. Valgeamuur on Kaug-Ida
taimetoiduline kala, kes toitub veekogu taimedest. Valgeamuur ei söö
vesiroose ja teisi lõhnavaid veetaimi. Väga eduliselt võib kodutiikides
amuuri sööta niidetud põllu heinaga. Noorkaladele maitseb niidetud
muru.
Amuur on soojalembeline kala, kasvab kiiresti ja kahekümne soojakraadi
juures võib ööpäevas süüa kolm enda kehakaalu jagu heina.
Amuuri eluiga
loetakse kümme aastat ja kasvab heades tingimustes ja soojas vees kuni
kolmekümne kilo raskuseks. Valgeamuur talub madalat hapniku sisaldust
veekogus. Soovitav lahustunud hapniku sisaldus mitte alla 3 milligrammi
liitri kohta.
Jämepea (Hypophthalmichthys nobilis)
Jämepea (Hypophthalmichthys nobilis) on karpkalalaste sugukonda kuuluv kala.
Jämepead aetakse sageli segamini pakslaubaga, mõnikord on jämepead
nimetatud ka kirjuks pakslaubaks.
Jämepea on mageveekala, asustades järvi, jõgesid, veehoidlaid jt. Kala
looduslik levila on Aasia. Jämepead on harva püütud ka Eesti
rannikuvetest.
Jämepea on maitsev kala.
Kala on hõlpus eristada suurte kehamõõtmete ja soomusteta pea järgi.
Jämepea kehavärvus võib varieeruda tumerohelisest päris mustade toonideni,
kala küljed on hallikad. Kala kõhualune on valkjas, uimed ja saba on
kollakate toonidega. Tema pea on soomusteta. Jämepea suu on ülaseisune.
Kala võib maksimaalselt kasvada 112 cm, dokumenteeritud maksimaalseks kaaluks
on 21,3 kg.
Jämepead toituvad zooplanktonist. Soojas ja soodates tingimustes
kasvab jämepea väga kiiresti.